ITSPEA Robert Unt

 Tänapäeval on igal inimesel võimalus õppida ükskõik kelleks, tingimusel, et temal on internetiühendus. Omandades neid suuri võimalusi, tundub, et igaüks saab koguneda piisavalt teadmisi selleks, et olla oma valitud sfääris professionaal. Tegelikkus näitab, et päris nii asi ei ole. Mille poolest spetsialist erineb tavalisest käsitöölisest? Käsitööline on ikka oluline inimene. Ilma temata ei saa mitte ükski suurfirma hakkama, sest tema teeb rutiinset tööd kõrgel tasemel. Kuid kahjuks, see töö ei lase kasitöölisel arendada oma karjääri. Üks suurimatest erinevustest on just selles, et proff saab tunduvalt kiiresti karjääriredelile ronima. Temal on selline edemus tänu sellele. et ta omandab suurt oskusspektri  tema osteseid kohustusi väljaspool. Nende oskuste hulgas on inimestega suhtlemine, avalik esinemine ning keelteoskused.

 Edasikandumisklausel ehk copyleft annab võimaluse vabalt kasutada ja levitada intellktuaalseid omandusi, nii kaua kui ka need kasutajad vabalt levitavad oma töid esialgse töö alusel. Eskistreervad järgmised copylefti tüübid: Tugev copyleft. See tähendab, et selleks, et kasutada ja muuta esialgset tööd, igaüks peab teistele andma võimaluse uut tööd samuti vabalt kasutada. Tugeva copylefti näidis on GPL (General Public License) Nõrk copyleft. Nõrka copylefti iseloomustab see, et mitte iga tuletatud töö kannab sama litsensiooni copylefti tingimustel. See sõltub sellest, kuidas kasutati intellektuaalset omandust. Nõrga copylefti näidis on Mozilla Public License, Puuduv copyleft. Tuletatud tööd ei pea olema copylefti litsensiooniga. Selle copylefti tüübi näidis on Apache.

Oma raamatus "The Case for Copyright Reform"Cristian Engström ja Rick Falkvinge pakuvad uusi lahendusi, kuidas muuta tänapäeva autoriõiguse reegleid. Esiteks, esimene reegi järgi, mille nimeks on "Moral rights unchanged" peaks igaüks toote autoriks selle toote tegelikku autorit selle loojaks pidama. Kuigi iformatsiooni levimisviisid võivad olla erilised, autorid jäävad samasugusteks. Kuid autrori tuliallikad võiksid olla teistsugused. Tänapäeval igaüks, kes kasutab autori toodet peab selle eest maksma, sõltumatu sellest, et kas ta saab selllst kasumit või mitte. Arvetavasti üks reform, mis võib tekkida tulevikus on seotud tasuta kättesaamisega, mis võiks autori populaarsust tõsta.

 Üks Virginia Shea Netis käitumise põhimõtetest räägib, et igaüks peab inimeseks jääma nii reaalses, kui ka virtuaalses elus. Seda reeglit järgimine võib tuua tema austajale natuke edu Netis. Näiteks, on kahjuks väga levinud nii nimetatud "toksiline" käitumine. Mängu mängides, pidevalt tiimi liikmed pärast ühe raundi kaotamist hakkavad teinetesit süüdistama, mis annab nende vastuseisjatele eelise. Seetõttu tõenaoliselt selline meeskond kaotab terve mängu. Võib olla siis, kui nemad saaksid oma emotsioone kontrolli all hoida, siis nemad võidaksid.  Selline fülosoofia on õige ka tavaelus:  "Tee teisele, nagu tahad endale tehtavat".

 2004. aastal oma ettekandes Soome valitsusele Pekka Himanen kirjeldab võimalikke infoühiskonna probleeme tulevikus. Kas oli tema sõnumis analüütilisi ennustamisi, mis tegelikult täitusid? Ühest küljest, Peka ettekandes oli paar viga. Näiteks, tema meenutab globaliseerumist, nagu see oleks üks ja ainus infoühiskonna arenguviis. Tegelikult 2010ndatel aastatel asjad olid natuke teistmoodi: Suurbritannia lahkus Euroopa Liidust, ning paljudes Euroopa riikides said populaarseks parempoolsete erakondade ideed.  Teisest küljest, Pekal on õigus selles, et heaoluriikide saatus on konkureerimine "loovturul". Rutiinne tootmine sai Hiina ja India spetsialisatsiooniks, ning Euroopa riikide kallis tööjõud ei saa sellega konkureeruda. Seetõttu ainus võimalus relevantne olla on näiteks IT ja rohilise energia sfääride areng.

Tänu tehnoloogilise arengule, meie põlvkond nüüd suudab kasutada terminit "Uus meedia". Ajalehtede ja televisiooni asemel meil on nüüd kõigiks eesmärkideks Internet. Klassikaalised meediaalikad ei ole aga kadunud, kuid Interneti eksistreerimine muutis neid tunduvalt. Ühest küljest, meedia muutus avatumaks ja vabamaks. Enne Interneti, suured firmad kontrollisid informatsiooni voolu täielikult, sest keegi teine ei suutnud oma arvamust väljendada. Kuid tänapäeval, ükskõik mis inimene, kelllel on internetiühendus, saab kirjeldada oma vaatenurka sotsiaalmeedias, andes igaühele võimaluse seda lugeda. Seega infomonopol oli hävitatud.  Teisest küljest, loomulikult traditsiooniline meedia pidi kohanema uue olukorraga. Suuremad brändid, näiteks BBC ja The Times, kolisid Internetti. Püüdes konkurentsi vastu pidada, valeuudised said võimaluse levima sealhulgas ka nendel veebilehtedel. 

 Edasimineku iseloom on selline, et mineviku tehnoloogiad varem või hiljem vananevad. Vältimatu, varsti  isegi meie vanemad ei mäleta nende lapsepõlve tipptehnoloogiaid, rääkimata meiest. Või on veel asju, mille järele nemad igatsevad? Minu isa veel mäletab, kuidas tema nooruses olid videomagnetofonid väga soovitatud asjad. Eestis ning Ida Euroopas oli võimalik telerit vaadata ainult kaks korda päevas: õhtul ja hommikul. Samuti, ainsad saated, mida oli võimalik vaadata, ei olnud eriti seotud meelelahutusega. Võrreldes sellega, omandada Sony videomagnetofoni  oli prestii žne, sest sina võiksid vaadata ükskõik mis filmi igal ajal. Nüüd nutitelefonid täiesti täidavad videomagnetofonide rolli. Teisest küljest, üks vananenud tehnoloogia, mida veel mäletatakse, on diskett. Need adndmekandjad saavad hoida kuni 3 MB informatsiooni, kuid nemad on meile kõigile tuttavad. See on tänu sellele, et igas programmis nemad sümboliseerivad "salvesta" nuppe. Tulevikus inimesed täpselt ei sa...